Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 tuli perekond Eestisse, sest pereisa sai tööd Järvamaal. Esimese maailmasõja ajal asusid nad elama Tallinna ning Eduard Wiiralt asus õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, kuigi vanemad oleks pigem soovinud, et temast saaks kantseleiametnik.

 Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamise järel jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 õppis Wiiralt Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega samas õppejõuna.

Aastatel 1925–1938 elas ta Pariisis, kuhu ta oli sõitnud enesetäiendamise eesmärgil. Kuni 1939. elas Wiiralt Marokos Marrakechis, seejärel tuli tagasi Eestisse. Siia jäi ta kogu Teise maailmasõja jaks. !945. aastal suundus ta Rootsi, sealt edasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri 1954 ning maeti  Père-Lachaise'i kalmistule.

Wiiraltit peetakse üheks 20. sajandi esimese poole silmapaistvamaks eesti graafikuks, muu hulgas oli ta ta viljakas ka raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925. Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1926. koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" jne. Ta töötas nii puulõikes, ofordis, akvatintas, litos kui ka  monotüüpias. Tema töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger","Berberinaine kaameliga" ja "Kaameli pea".