1. Millised nimed olid Eestis kasutusel enne ristiusu tulekut?

2. Millised nimed muutusid Eestis populaarseks 19. sajandi teisel poolel?

3. Milliseid nimesid eelistati panna 20. sajandi lõpukümnendil?

Eesti eesnimed on sajandite jooksul pidevalt muutunud. Enne ristiusu tulekut ja ka mõnda aega peale seda oli Eestis kasutusel läänemeresoomlastele omased nimed. Nime panekul arvestati nime tähendusega, nimi väljendas vanemate soove oma lapsele. Ilmselt on sellest ajast pärit nimed Lembi, Meeli, Vilja; Toivo, Lembitu, Ülo.

Ristiusu levik tõi kaasa uued nimed, mida eestlased omakorda mugandasid, nt Tõnis, Peeter jt. XVII sajandil hakkas kasutatavate nimede arv vähenema. Kasutusele jäänud nimede hulgas olid populaarsemad Jüri, Jaan, Juhan ja Mari, Ann, Liis, Kadri.

XIX sajandi teisel poolel tulid laialt kasutusele saksapärased nimed nagu Ferdinand, Friedrich, Mathilda, Johanna jt. Mitmed rahvusliku ärkamisaja tegelased hakkasid propageerima eestipärasemaid nimesid. Nimesid loodi ise, aga soovitati ka rahvaluulest ja kirjandusest pärit nimesid. Sel ajajärgul tulid kasutusele Linda, Salme, Eha, Maimu, Urve; Endel, Kalju, Vambola, Sulev jt.

XX sajandil vahetusid nimemoed pea igal kümnendil. Vanu laennimesid, nagu Tiiu, Mare; Rein, Tõnu kasutati vaheldumisi võõrapärasematega, nt Signe, Kristel; Marko, Janek jt. Sajandi lõpukümnendil ilmusid taas kasutusele võõrapärased nimed: Maria, Laura; Martin, Kevin.

Kasutatud kirjandus:
Annika Hussar 2001; Eestlaste XX sajandi nimemood, OK 1
E. Rajandi 1966; Raamat nimedest