Lugege teksti ja tehke järgnevad harjutused!

Laulupeod

Eestlased peavad end "laulvaks rahvaks" – laulmine on eestlasi juba rahvusliku ärkamise ajast alates ühendanud võitluses rahvusliku iseseisvuse eest. Esimene Eesti üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Üldlaulupeo idee algatajaks oli Johann Voldemar Jannsen ning ürituse läbiviijaks Vanemuise lauluselts. 1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli ka 2 eesti algupäraga laulu: Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ning "Sind surmani" (Lydia Koidula tekstidele).

Ülemaalise laulupeo traditsioon ei tekkinud siiski tühjale kohale - selle eelduseks oli koorilaulu ja puhkpillimängu üha laialdasem harrastamine 18. sajandi esimesel poolel.

Aastail 1879-1910 peeti kuus üldlaulupidu. I, II, IV ning V üldlaulupidu toimusid Tartus, ülejäänud peod on toimunud Tallinnas. Traditsioon korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal. Traditsioon katkes Teise maailmasõja ajal, kuid alates 1950. aastast toimusid üldlaulupeod taas iga viie aasta tagant. Erandlikult tähistati 1969. aasta juubelilaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost.

Eestit valitsenud võõrvõimud on üritanud laulupidusid oma huvides kasutada. Kuid pealesunnitud repertuaari kõrval oli eestlastel võimalik esitada ka armsakssaanud eesti laule. Nii kujunes Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks mitteametlikuks hümniks.

Laulupeotraditsiooni arenedes on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate ja pillimängijate arv. Tavaliselt ulatub ühendkoori lauljate arv 18 000ni, kogu osavõtjate arv aga 25 - 30 000ni. Et koorilauluga tegeleb Eestis tunduvalt rohkem lauljaid, kui lava mahutab, pääsevad üldlaulupeole vaid parimad koorid. Praegune laululava valmis aastal 1960.