Eesti rahvustoidud

Eesti toit on talutoit, mis on saanud mõjutusi Saksa, Vene ja Skandinaavia köögist. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid eestlaste toidulaual olulisel kohal mitmesugused teraviljatoidud, tähtsaim neist oli tume rukkileib. Teisi toite peeti vaid leivakõrvaseks. Musta leiba söövad eestlased tänapäevalgi meelsasti. Lisaks leivale küpsetati odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal pühade puhul nisujahust sepikut ja saia. Eestile iseloomulik teraviljatoit on kama, segaviljast (rukis, oder, hernes, mõnikord ka nisu) jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiima, tänapäeval ka kefiiri ja jogurtiga. Kaera, odratangu- kruubi- ja jahupuder olid samuti tavalised toidud.

Aedviljadest tunti kapsast, naerist ja kaalikat. Söödi ka oa- ja hernesuppi. Kartul jõudis nagu mujalgi Euroopas toidulauale märksa hiljem, muutudes üheks peamiseks toiduks 19. sajandi lõpus.

Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima.

Lihatoite söödi harva, peamiselt pühade puhul, näiteks keedeti seapeast ja -jalgadest sülti ja jõuludeks tehti verivorsti.